Alutaguse malevlased Scoutsrännakul

4. aprillil peeti juba 10. Scoutsrännakut, mis oli pühendatud Scoutspataljoni taasloomise 12. aastapäevale (29. märts 2001.a) ja langenud ning vigastatud Scoutspataljoni kaitseväelastele.
Rännaku eesmärkideks oli tutvuda 1. Jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Scoutspataljoniga, tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva ning tutvuda Pakri poolsaare vaatamisväärsustega. Üritus sümboliseeris jõustruktuuride ühtekuuluvust. Rännakust võisid osa võtta kõikide jõustruktuuride esindajad ja tsiviilisikud. Osalejate vanus, auaste ja sugu ei olnud olulised. Rännakul valis iga võistleja oma tempo ning liikumisformatsiooni. Rännaku pikkuseks oli umbes 30 km ja selle läbimiseks oli aega 8 tundi.
Alutaguse malevat esindas sellel aastal 7 kaitseliitlast, kellest neli olid esmakordset rändajat. Kõige staažikam meie seast oli vanemveebel Aivar Raudsepp, kes on osalenud kokku 8-l Scoutsrännakul. Oma rännakut alustasime juba 3. aprilli õhtul Alutaguse maleva staabist, kust meile väljastati relvad. Teel Tallinnasse, kus me ööbisime Harju malevas, oli ärevus suur, sest osad ei teadnud mida oodata, õnneks jagasid oma teadmisi kogenenumad. Varavalges, mil alustasime sõitu Paldiski poole, olid kõik vaikseks jäänud ja täis tõsidust, aga tuju läks rõõmsamaks kui olime juba stardijoonel.
Kuigi raja tingimused olid suurepärased, olid paljudel võistlejatel ikka jalad hellad ja katki – seda soodustas vähene kogemus või vale jalanõude valik. Ka meie noorte kaitseliitlaste jalad ei jäänud katsumusest puutumata, oli noortel ikka tuju hea ja lubasid järgmisel aastal taas kindlasti kohal olla.
Scoutsrännak paneb iga inimese füüsilised võimed proovile ja muidugi annab võimaluse nautida ka Pakri poolsaare kaunit loodust.

Maarja-Liis Toost
Siim Koppel