Teksti suurus:
A A A

Ekstreemsusi otsivad Alutaguse Maleva matkajad

14.09.2017
Mis paneb inimesi endale seiklusi ja katsumusi otsima, ei tea, aga meil, kaitseliitlastel ja naiskodukaitsjatel on selline soov justkui veres, tõsi ta on, et mõnel tugevamalt, teistel mitte nii väga.  Vahel toome vabanduseks oma vanuse, vahel veel midagi, aga eks me igaüks tea, kes vähem kes rohkem, kuidas vabanduste otsimine käib.
Seda ei saa aga öelda meie malevlaste Ivar Rooma, Kadre Maalma ja Aivar Raudsepa kohta, kes lisaks aktiivsele osalemisele organisatsiooni töös on „kaasvõitlejatele“ teadmata võtnud juba mitmes aasta osa sellisest ekstreemsest spordisarjast nagu Ace Xdream.  Ja mitte ainult osalenud, vaid võitkonnana nimega „ Alutaguse Maleva matkajad“ saavutanud
erinevatel etappidel auhinnalisi kohti. Sellel aastal näiteks ühe etapi võidu ja aasta üldarvestuses II koha, kusjuures teiste etappide lõpuprotokollid näitavad kohti samuti esimeste hulgas. Väga tubli saavutus!
Aga mis on  Xdream spordisari? See on ühe aasta jooksul neljast osavõistlusest koosnev seiklusspordi sari, kus kolmeliikmelised võistkonnad, liikudes jalgsi, jalgrataste ja kanuuga läbivad maastikule paigaldatud kontrollpunktid ning sooritavad lisaülesandeid. Võistkond võib olla meeskond, naiskond või siis segavõistkond. Ka radasid on võistlusel kolm, mis eristuvad just raskusastmeti. A- rada profisportlastele ja kaks järgmist, B ja C, harrastajatele, mis siis omakorda erinevad  peamiselt just distantsi pikkuse poolest.
Selle aasta sari algas 30.aprillil Tartumaal, Unikülas, siis 04.juunil Tallinnas Laargis, seejärel 29.juulil Pärnu kandis Tõstamaal ja viimane etapp sellel aastal oli 03.septembril Viljandis.
Õigustatud võib olla küsimus, et mida ekstreemset on jooksmises, jalgratta-  või siis kanuusõidus?
Juhtumisi õnnestus mul olla seltskonnas koos eelpool nimetatud Alutaguse Maleva matkajatega ja kuulata nende lõbusaid ja emotsiooniderohkeid Xdreami lugusid. Neid jutte kuulates saabki vastuse ekstreemsuse küsimusele. Alustades näiteks sellest, kuidas stardis on korraga mitusada inimest. Millist kontrollpunkti esimesena võtta otsustab iga võistkond ise ja seepärast algabki võistlus paraja segadusega, ühed jooksevad vasakule, teised paremale, mõned seisavad ja ei oskagi kohe mingit suunda võtta.  See on alles tagasihoidlik algus. Kaardid etapi läbimiseks saab iga võistkond alles üks minut enne stardipauku. Aga kuidas hoida paberist kaarti, kui veetakistuste ületamisel on kindel, et märjaks saad sa üleni? Kasutaks tänapäevaseid digivahendeid, aga vesi võib ka neile liiga teha. Ja veega saab rinda pista sellel võistlusel omajagu. Näiteks aprillikuus laskuda sillalt köiega alla ja seejärel ujuda jões 200 meetrit. Ujutud on tormavas meres ja läbitud oja, mille põhja lihtsalt jäävad inimesed jalgupidi kinni. Muide, võistluse rajameistrid näevad tõsist vaeva, et rada, mida võistlejad läbivad, oleks alade vahel kenasti tasakaalus, aga samas piisavalt raske, ekstreemne ja vahel isegi hirmus. Just viimaste kilda võib liigitada ülesande, kus võistlejatel kontrollpunktini jõudmiseks tuli läbida 300 meetrit maa-alust kanalisatsioonitoru, aga kuna sirutamiseks seal ruumi polnud, siis sai seda teha ainult põlvedel edasi liikudes. Kontrollpunkte on olnud ka vanades pimedates pommivarjendites ja lagunenud majades, kus õige punkti leidmine nõuab juba peaaegu selgeltnägija võimeid.  Üks tore juhtumine oli, kui edasiliikumiseks oli mõistlik ületada turbakraav, millest üle hüpata lihtsalt ei saanud, vaid pidi ikka sukelduma. Ja nii hüppaski neoonroosas särgis Kadre tumedasse turbaködisse ja kadus selle sisse täiesti, ainult käsi märguandeks väljas, et appi, aidake, olen siin. Välja tõmmati keegi turbapruunides riietes, samavärvi olid ka juuksed ning kõik ülejäänu sellest inimesest. Kurta pole ju millegi üle, sest kuulus Eestimaa turvas pannakse niikuinii potsikutesse ja müüakse naistele kalli raha eest, kes seda siis oma ihule määrivad, et nahk oleks prink ja siidine. Meie võistlejatele aga oli  kõik see ilukaup täiesti tasuta.
Muljete rohkeks saab pidada ka kanuusõitu või õigem oleks öelda kanuusõiduks mõeldud distantsi, kus veetase jões oli tublisti alanenud ja seepärast käis kanuu ikka kroops ja kroops mööda  põhja ning kõik õelad jõetaimed olid ennast mõla külge pookinud. Lõpuks tundus, et kanuule on juured alla kasvanud ja seepärast saigi edasi liigutud lihtsalt jalgsi mööda jõepõhja, kanuu kukil. Ka ratastega on tulnud mööda jõesängi liikuda ja rattadistantsil lihtsalt katkist ratast käekõrval lükata või tõkerattana kasutada!  Aga see on ikka nii, et katsumuste ajal ja enne lõpujoont külastab meie pead mõte, et miks ma siin olen ja enam ma kunagi siia ei tule, aga nii kui jalg finišijoone ületab, hakkad salaja lootma, et äkki ikka järgmisel aastal uuesti …
Oma kogemustest tean, et just sellistest võistlustest saab nii palju emotsioone, mida ikka ja jälle meenutada, vahel üksi, aga enamasti sõprade ja võistluskaaslastega koos ja mida rääkida ka teistele. 
 
Jääme siis ootama järgmise aasta uut Xdreami sarja, et pöialt hoida ja kaasa elada Aivarile, Kadrele ja Ivarile. Äkki isegi fännide ja toetajatena võistlustel kohapeal olla,  aga miks ka mitte väljuda oma mugavustsoonist ja hoopis ise järgmisel aastal osaleda. Mõtleme selle peale, eks!
 
Kadre, Aivari ja Ivari seiklustest tegi kokkuvõtte            
Ülle Roots